Põhja Jaamas (Gara de Nord) kulges piletiost kella 8:20-le rongile valutult (ostsin ligi 13 eurot maksva II klassi pileti läbisõitvale rongile, sest suvehooaja lõpu tõttu otserongid enam ei käi). Suundusin pilet käes perrooni otsima, millelt rong pidi veerand tunni pärast väljuma. Infotahvlil oli nii rong Constantasse, kui kellaaeg 8.20 kirjas ja mingi müstiline number 70, aga perrooninumbrit ei olnud. Hm, äkki rong väljub selle 70 juurest. Ei, nii palju perroone ei ole. Leidsin mingi kohaliku, kes seletas mulle, et 70 tähendab, et rongi väljumine hilineb 70 minutit, naljata :) No tore, unine ja pahur nagu ma olin, asusin ootama. Jahe oli ka, püüdsin end soojenda päikese käes.
Kell 09:30 sai 70 minutit läbi, 70 muudeti 80-ks. Keegi ootajatest läks närvi ja karjus üle jaama infolaua tädi peale, sellele kutsuti turva kallale. Aga karjumine aitas, sest siis juhtus ime ja ilmus perrooni number, rahvas tormas perroonile. Ja sealt ta tõesti tuli. Väga pikk rong, pidin ikka väga kaugele kõndima, et oma 13. vagunisse jõuda. Lõpuks, kell 10:00 see rong ka tõesti väljus Bucharestist.
Esimesed muljed teekonnast olid masendavad - prügi, raudtee teeveered ja kogu ümbrus oli üks prügimägi, võsas elavad kodutud või mustlased või mõlemad. Linnast kaugemal läks puhtamaks, aga kõik vahepealsed jaamad olid taas prügised. Kohati tundus, et rong ei sõida, vaid liigub vaevaliselt. Loomulikult pidi rong peatuma igas teele jäävad jaamas ning mõnes ka pikema peatuse tegema. Seda vaevalist liikumist elavdas mingi huvitava müügistrateegiaga müügimees - käis vagumis ringi, sõnagi lausumata laotas igale lauale träni, millel olid hinnasildid küljes ja mõne aja pärast tuli ta tagasi ja korjas träni kokku, kui sulle midagi silma hakkas, ostsid sa talt selle ära.
Teele jäid põllud ja tihedalt asustatud külad, kus sarad on külg külje kõrval, vahele mõni kobedam maja ka. Maal on päris hobujõud ikka veel au sees liiklusvahend, kuigi vankrid näevad jubedamad välja kui meil 19. sajandil. Doonaud 2 korda ületades oli veidi huvitavam, ikkagi lai jõgi, võimsad sillad ja suured kaubaalused.
Lõpuks, pärast piinavaid tunde, jõudsime Constantasse. Seal oli esmamulje jaama sisenemisel, et sõidame prügimäele. Rong pidi jõudma Constantasse kell 11:15, aga jõudis 2,5 h hilinemisega 13:45!
Constantasse jõudes olin ma väsinud ja tujutu. Linn võttis vastu jaheda ja tuulise ilmaga. Ranna asemel tundus parem mõte tutvuda esmalt linnaga. Huvitav ja eriline oli mere ääres vana Casino Constanta, nüüdseks arhitektuurimälestis. Vanalinn meenutab Bucharesti vanalinna - sama arhitektuur, katkised majad, sekka ka korras maju, turistis, mustlased. Mingi mustlane tuli raha küsima, vastasin talle eesti keeles, et ma ei saa midagi aru. Selle peale ta proovis sõna 'money', mis mind ka külmaks jättis ja kõndisin kiirelt edasi. Kuulsin selja tagant, et keegi jookseb mulle järgi. Jõudsin õudusega mõelda, et pekki, nüüd tahab haarata mul õlal rippivat fotokat. Aga õnneks ei, varastada ta ei tahtnud, tüse mustlasnaine jooksis mulle järgi, et näidata raha!Tahtis mulle puust ja punaseks teha, mida ta tahab. Tahtsin tast kiirelt vabaneda, et premeerisin tema jooksuspurti 1 leiga.
Piisavalt linnaga ja kohalike mustlastega tutvunud, võtsin takso ja sõitsin Constanta kuurordisse Mamaia randa. Huvitav kitsas rannariba, kus ühel pool on järv ja teisel pool Must meri. Olin broneerinud merevaatega toa ranna keskosas hotellis Victoria. Ei midagi luksuslikku, 3 tärni, 26 euri, aga samas kõik vajalik olemas. Asjad tuppa, päevitusriided selga ja igatahes randa!
Jahe oli, päike paistis, aga tuuline oli ja keegi ei päevitanud ega ujunud. Inimesed olid paksult riides ja lihtsalt jalutasid rannas. Rand mulle meeldis - meri, merre ehitatud jalutussild, hästi lai liivariba, jalakäijate tee, hotellide riba. Hotellid ise nägid välja nagu need oleks 70ndatest, seest küll uuendatud, aga väljast jätsid nad küll sellise nõukaaja Jugoslaavia või Bulgaaria kuurordi mulje. Või äkki olid sellised hotellid Sotsis või Jaltas?
Rannahooaeg on Mamaial läbi, suletud on pooled hotellid, ranna kohal liiguv gondel, pooled poed ja enamus restorane. Agaraid tasuliste lamamistoolide pakkujaid ka ei olnud, või no toolegi polnud enam. Avastasin, et ühes kohas ei ole veel lamamistoole päris ära viidud, mingil puuvõrestikul sai end mugavalt päikese käes soojendada. Seal ringi luusivale omanikule või töötajale see aga ei meeldinud ja ta tõi kusagilt lagedale roosa pehme katte lamamistoolile. Pole paha. Mingil hetkel hakkas ta muretsema, et kuidas ma bikiinidega nii külma ilmaga olen ja pakkus juba oma jakki mulle. Jahedavõitu oli, aga mitte nii külm, et randa ei oleks saanud nautida :) Hotellis imestati ka, et kuidas ma lühikeste pükste ja plätudega ringi käin. No mis külm see 18 kraadi on?
Õhtupimeduses tegin jalad ikka Mustas meres märjaks, varustasin end proviandiga ja varjusin hotellituppa teki alla televiisorit vaatama. Vaatamata hotelli taga oleva klubi valjule öömuusikale tuli meeletu rongiväsimuse tõttu imehea uni.
Jaamas:
 |  |
 |  |
 |  |
 |  |
Isegi wi-fi on lahkunud jaamast. Müüdav träni rongis.
 |  |
Vaated rongi aknast:
 |  |
 |  |
Must meri paistab!
 |  |
|  |
Casino Constanta:
 |  |
Hotell Victoria. Tuba 407.
 |  |
Vaade toa rõdult. Meri lähemalt.
 |  |
 |  |
 |  |
Popp jalutussild. Paremal hotell Victoria.
 |  |
 |  |
No comments:
Post a Comment