Omaan, päev 480

Koolid on alanud ja täna hommikul tööle sõites oli liiklus eriti tihe ja närviline ning kiirteel oli palju pidurdamist ja sõelumist ning kõige selle sees sõideti mulle hooga tagant sisse. Saadud löögist paiskusin mina omakorda eesolevale autole otsa. Õnneks sai eesolev auto ainult kriimustada, mul nii hästi ei läinud. Nii sissesõitja kui minu eest olev autojuht olid omaanid. Sissesõitja esimene küsimus oli, et kas minuga on kõik korras ja teine küsimus, et miks ma peatusin. Äää, mis mõttes miks ma peatusin? Metsapeatust tahtsin teha vä? No ikka sellepärast, et minu eest pidurdati. Pikivahet siin hoida eriti ei osata ega taheta.

Tuli politsei ja eskortis meid tee kõrvale ning ütles, et kuna sissesõitja tnnistab oma süüd, siis ei ole vaja politseisse tulla, tegelege ise kindlustusega edasi ning lahkus. Kuna minu auto rendifirma oli sündmuskohale väga lähedal, siis sõitsime kolmekesi minu rendifirmasse, kus kindlustusmees võttis juhtunu väljaselgitamise ja dokumenteerimise enda kätte. Kuna kõik käis araabia keeles, siis ega ma ei tea mida nad arutasid ja tulemus oli väga segane, aga samas üldse mitte ülatav - kuna mina süüdi ei ole, siis teeme nii, et sissesõitja sõitis mitte mulle otsa, vaid esimesele autole otsa. Igatahes mingi sahker-mahker, aga kuna ma kuhugile alla ei pidanud kirjutama, ega maksma, siis mul suva, andke uus auto, mul on vaja tööle sõita.

Mina.

Sissesõitja.

Minu poolt kriimustatud Lexus.

Saa terveks Paul!

Sellega ebameeldivused veel ei lõppenud. Autorendist sõitsin tööle edasi üle tunni, sest samasugune kolmikkokkupõrge oli ka ooperimaja kandis ning kogu kiirtee uduumbes. Sõidad 100 alas 10 km tunnis või lihtsalt seisad.

Saage tuttavaks - sinine John.